HOMME: ma läksin „1944“ sõjaveteranidele mõeldud eriseansile plaaniga korraldada ja võtta linti pärast filmi vestlusring, kus mõlemal poolel sõdinud mehed omavahel arutaks kuidas kunagi oli, kuidas film oli, kas on lepitusfilm jne. See ei õnnestunud. Veteranid pudenesid seansi järel kinost kiirelt laiali. Mõni sammus kiiresti, mõni teatas, et ei soovi midagi rääkida.
Aga ühel vanahärral, kes oli lahkelt nõus rääkima, õnnestus sabast kinni saada. 90aastane kahuriväelane Silvio Järvis.
Ta küsis mult, et kaua ma teda kinni hoian. Vastasin, et maksimum 20 minutit. Mul oli A4 täis küsimusi ja arvasin, et saame need selle ajaga läbi võtta. Istusime maha, esitasin talle ühe küsimuse oma paberilehelt ja ta vastas sellele poolteist tundi. Kui ta oli 20 minutit jutustanud, siis ma veel nihelesin, et millal saan järgmise küsimuse esitada. Kui ta oli 45 minutit jutustanud, sain aru, et igasugune vahelesegamine küsimustega oleks totaalselt ebaviisakas. Ja nii ta siis rääkis – alates sellest kuidas 18. sünnipäeval armeesse läks, lõpetades sellega kuidas Siberi vangilaagritest Narva tööpataljoni ja vabadusse jõudis. Ma olin kogu ülejäänud päeva – huhh! - pahviks löödud tema jutustusest. Sain täiesti unikaalse sõjakäigu loo. Mul läks ka üksjagu aega, et üldse aru saada mis toimus, sest see kõik leidis aset minu jaoks väga vara hommikul ja alles öösel pool viis olin koju jõudnud To Øli takeoverilt Speakeasys ja Skrillexi livelt reportaaži tegemast.
Ma käisin nüüd laupäeval Silviol veel külas. Et vaadata vanu fotosid ja soovisin lahingukäigu kohta täpsustavaid küsimusi esitada, sest mahakirjutamisel jäid mõned asjad segaseks. Kolmele täpsustavale küsimusele vastates jätkus juttu taas pooleteiseks tunniks.
Silvio on üks väga soe, sõbralik ja toreda huumorimeelega mees. Ta kutsus mind „kulla poisiks“ ning kui laupäeva õhtul ta juures mainisin, et pean artikli esmaspäeval ära andma, toksis mind vastu õlga: „Vaene poiss, sa ei jõua ju! Kuidas sa jõuad? Homme on valimised, siis … Kas sa mõnda järgmisse lehenumbrisse ei saa seda lükata?“
Ühtlasi on Silvio ka helilooja, kunstnik, luuletaja, kirjanik. Tal oli plaaditäis enda kirjutatud lugusid, mida ta on kunagi pakkunud esitamiseks ka Uno Loobile. Tal on ise kirjutatud, kujundatud ja köidetud luule- ja jutukogusid, mida on tiražeerinud sõprus- ja sugulaskonna ulatuses. Seintel hulgaliselt enda maalitud ja joonistatud pilte. Neist kõige muljetavaldavam maal Tallinna pommitamisest 9. märtsil 1944 – suures plaanis Estonia, taga leekides Niguliste, prožektorid ja taevaküünlad. Selle maali sees on ka tema õe tehtud väiksem maal, mis kujutab stseeni „Kratist“ – jah, tema õde istus samasel 9. märtsil Estonias ja vaatas „Kratti“. Pääses eluga. Amazing.
Ma ei ole ise sellega, mida ajaloolased omavahel vaielnud ja kirjutanud on, hästi kursis, üldse pole kursis tglt, kuid natuke on kahtlus, et Silvio jutus võib olla episoode, mida ajalooraamatutesse pole kirjutanud. Vähemasti ta ise kinnitas, et tema jutt sellest kuidas rügemendiülemad Tuuling ja Vent olid pätid ja äraandjad, pole kusagil varem kirjas olnud.
Pekka Erelti lood on EE-s ka alati kihvtid
Aga ühes olen olnud veendunud kõik nood ajakirjanduses veedetud 22. aastat: meie ümber on meeletult lugusid, mida me märgata, (kuulamisest rääkimata) ei oska, ei jõua, ei taha. Ja kui siis ühe pärli leiame, noogutame ja tunnistame - äge lugu, vahva vana!
Hea, et ühe sellise üles noppisid.
