Kas sa oled troll või vaal?
Wikipedia defineerinb trolli nii:
"In Internet slang, a troll (/ˈtroʊl/, /ˈtrɒl/) is a person who sows discord on the Internet by starting arguments or upsetting people,[1] by posting inflammatory,[2] extraneous, or off-topic messages in an online community (such as a forum, chat room, or blog), either accidentally[3][4] or with the deliberate intent of provoking readers into an emotional response[5] or of otherwise disrupting normal on-topic discussion.[6]"
Siiani oleme vast kõige enam harjunud trolli mõistet kasutama tüütute netikommentaatorite puhul, kes meid kiusavad, aga mulle tundub, et üha enam on meedia ise muutunud trolliks. Jah, aasta on 2014 ja ajakirjandus on muutunud trolliks.
Põhjus on ju lihtne: üks netiajakirjanduse ärimudeleid on klikkide ja lehenäitamiste pealt teenimine ja selleks, et inimene klikiks, on ta vaja meelitada seda tegema. Meediakanalites on ju tööl kohe spetsiaalsed inimesed selleks, kes sorteerivad üldisest voost välja artikleid, mis nende arvates võiksid muutuda viraalseks, panevad neile pealkirjad, mis viraalsuse võimalust veelgi suurendavad ("Vaata uskumatult liigutavat fotoseeriat sellest, kuidas hülgeema oma poegi jääkaru eest kaitseb", "10 viisi, kuidas värske õhk su lapse elu ohustab", "Vaata kohe: kuuma tennisekaunitari paljastav seelikuapsakas" jne). USA saidi Upworthy case studysid on viimasel ajal mitmeid mööda netti ringi liikunud ja nad üldse ei varjagi, et nende eesmärk on ainult see, et inimesed sheeriks ja laigiks.
Kui seda teeb veebisait, mis on selle kohta teinud full disclosure'i, siis on üks asi, aga üha enam torkavad selliseid asju oma uudistevoogu sisse ka nn päris väljaanded. Nii Eestis kui välismaal. Kui sa kirjutad rabavalt kõlava, aga küsimärgiga uudise, on see trollimine. Kui sa proovid puhuda üles emotsionaalset skandaali ega lase faktidel end segada, on see trollimine. Kui sa kirjutad või avaldad arvamusloo, mille eesmärk on lihtsalt mingile grupile inimestele võimalikult valusalt jalgade vahele virutada, on see trollimine. Kui sa kirjutad uudise jõletust õnnetusest või kuriteost, aga ei pane pealkirja, kus riigis see toimus, siis on see trollimine (sest kõik avavad selle, tahtes kontrollida, et ega see ometi Eestis ei olnud). Pikapeale on võimalik end treenida juba uudisele peale vaadates aru saama, kas tegemist on päris asjaga või trollimisega.
Üks peamisi asju, mida trollide vastu soovitatakse, on mitte neist välja teha. Kui sa ei lasku trolliga netis vaidlusesse, ei sõima teda, ei viita talle ega ähvarda teda politseiga, siis tal hakkab igav ja ta läheb lihtsalt minema. Trollid toituvad tähelepanust. Samamoodi on nende trollivate uudistega: kui neid mitte avada, siis lõpuks neid enam ei tule, sest need uudised on nagu juustutükk hiirelõksu peal. Sa lähed sinna, nuhid natuke, katsud seda käpaga ja -- põmm! -- sinust ongi saanud kellegi teise toit. Mõned inimesed proovivad olla kavalad ja avavad trollide kirjutatud uudised ainult korraks, hästi kiiresti, et näha, kes sellise mõttetu jaburuse kirjutanud on. Guess what? Lõks plaksatas just kinni ja sinust sai ikkagi kellegi teise toit. Niisiis, ära katsu juustu, ära toida trolli!
Paraku muidugi ei juhtu kunagi seda, et suur hulk inimesi saaks aru, mis on lõks ja mis mitte. Nad ikka avavad need uudised, nad ikka sheerivad neid, ikka kommenteerivad neid Facebookis ja Twitteris, ise vihast puhisedes ja selle uudise kirjutaja verist pead ajakirjanduse allakäigu trepi juures vardasse lükkides. Samas, kollane ajakirjandus on ju väga vana nähtus ja viimased sada aastat kindlasti on ta suures joones ka valget ajakirjandust üleval pidanud. Trollide kirjutatud uudised ongi uut tüüpi kollased uudised, lihtsalt hetkel on juhtunud selline õnnetus, et inimesel, kes pole kunagi kollast ajakirjandust lugenud ja kes ei taha seda teha, ei ole võimalik selle eest kuhugi peitu pugeda.
Ikka leidub keegi, kes Facebookis mõnd verdtarretavat, aga absoluutselt liialdatud ja ühekülgset uudist sheerib ja ikka leidub kümmekond inimest, kes selle üle siis kangesti vaidlema ja arutama hakkavad, Facebooki algoritm korjab selle lööma üles kui huvitava ja kasuliku (sest paljud inimesed ju kommenteerivad seda) ja tõstab uudistevoos aukohale. See oleks nagu istuda ühes avatud kontoris kahekümne kolleegiga, kelles paar-kolm viskavad pidevalt õhku mõttetuid provokatiivseid väiteid ja annavad soovimata soovitusi selle kohta, kuidas toataimi paremini kasta ja talvel näonahka hooldada ning kellega siis kümme inimest kirglikku vaidlusse asub. Sa ei taha seda, sa ei palunud seda, aga sa ei saa ka mitte kuhugi selle eest põgeneda. Kui sa parajasti lifti oled astunud, siis leiad sa end koos kellegagi, kes 19. ja 18. korruse vahel küsib, mida sina arvad maanteel liiga aeglaselt sõitjatest ja parklaautomaadi järjekorras tahab keegi sulle kindlasti rääkida, kuidas ta Twitteris Rosimannusega vaidles.
Ainus hea asi selle kõige juures on tõsiasi, et pole mingit alust väidetel, et inimesed ehitavad internetis enda ümber mulli asjadest, tõekspidamistest ja inimestest, kes neile meeldivad ning seetõttu jääb neil sündmuste ja asjade kohta saamata teine vaade. Mingit internetimulli ei eksisteeri, sest seda lihtsalt pole võimalik enda ümber ehitada. Pigem oleme me kõik mässitud kärbsepaberisse, kuhu kõik mööda lendav kohe kinni jääb. Ja mitte mingit pääsu sellest ei ole, ilmselt isegi täielik väljalülitumine ei aitaks, sest see müstiline asi nimega "kõneaine" saab sind kusagilt ikka kätte.
Ainus asi, mis vist aitab, on õppida vaatama üle ja mööda. Mitte avama, mitte klikkima, mitte mõtlema, mitte sekkuma. Vaalad, muide, toituvad niimoodi, et neelavad korraga hästi palju vett alla, aga seal olevatest asjadest vaid neile eluks vajalik osa jääb hammaste vahele kinni ning muutub toiduks. Proovime siis elada rohkem nagu vaalad!
