Kaimar Karu, profile picture
Kaimar Karu is on Facebook. To connect with Kaimar Karu, join Facebook today.
Kaimar Karu, profile picture
Kaimar Karu is on Facebook. To connect with Kaimar Karu, join Facebook today.
Kaimar Karu, profile picture

Loomulikult lasen ma ennast COVID-19 vastu vaktsineerida.

Ei saa aga salata, et vaktsineerimise teema on ka mind murelikuks teinud. Esmalt „kas“, nüüdseks aga korraldusliku „kuidas“ nurga alt vaadatuna. Ega need „kas“ mured pole muidugi ka tänaseks peast kadunud.

Mured kiirendatud väljatöötamise ja heakskiitmise protsessi pärast, mille üheks selgituseks on banaalne fakt, et tavapäraselt sisaldub selles protsessis parasjagu palju mökutamist ja paralleelsete tööde jadamisi tegemist. Lisaks muidugi tõdemus, et sellise kergusega levivat viirust, millel on tänu meie elukorraldusele ja otsustele tohutusuur mõju inimeludele ja maailma majandusele, pole kaasaegne meditsiin ja bürokraatiamasin varem näinud. Kiiresti tegutsemine polnud tekkinud olukorras mitte lihtsalt vajalik, vaid hädavajalik.

Mured võimalike kõrvalmõjude pärast, sest kui muude enamlevinud vaktsiinide puhul oleme saanud loota eelmiste põlvkondade suuremeelsusele, siis sel korral peame me ise need suurte poiste püksid jalga tõmbama. Elu jooksul on mul eelmistele põlvkondadele päris palju tänuvõlga kogunenud – ma reisin tööalaselt väga palju. Või noh, ma reisisin palju – tasapisi hakkab too elu ununema ning Zoomis tüüfuse saamise riski pole.

Seesama tüüfus, A-hepatiit, B-hepatiit, kollapalavik, teetanus, koolera – kõigi nende eemalhoidmiseks on tehtud vaktsiinisüst või mitu. Lisaks kõik need lapsena saadud vaktsiinisüstid – ilmselt vähemalt tuberkuloos, difteeria, läkaköha, leetrid, mumps ja punetised. Ega päris täpselt ei mäleta, sest erinevalt mõnedest eriti tublidest, kõiksusega parimate sõpradena igapäevases ühenduses olevatest inimestest on mul kolmanda ja kuuenda elukuu mälestused veidi ähmased.

Tegelikult läks lapsena ükskord päris halvasti kah, seda mäletan. Ei, mitte vaktsiiniga, vaid vaktsineerimisega välditava haigusega. Hingamisaparaadi alla ei sattunud, kuid lõunasöök tuli mõnda aega otse veeni ning omal jalal välja kõndimiseks anti lootust poole jagu. Puukentsefaliit ei ole tore suveseiklus.

Mured muredeks, kuid mis on alternatiiv? Uskuda, et ravimifirmade juures tegutsevad teadlased on külmaverelised rahaahned mõrtsukad, et kliiniliste uuringute tulemused on võltsitud, et rahvusvahelistes ja riiklikes ravimiametites tegutsevad teadlased on äraostetud ning juhmid (ning külmaverelised rahaahned mõrtsukad) ning et kõik need osapooled on koordineeritult saladust hoidmas ja inimkonna hävitamise plaani ellu viimas, mistõttu tuleks vaktsiinist kindlasti hoiduda?

Loota, et viirus minuni ei jõua või linnaväljakul kõva häälega karjuda, et seda viirust või viiruseid üldse pole olemas, sest palja silmaga pole neid ju näha ning üleüldse on ka see kõik vandenõu osa? Ei, iseenesest on aknast mõtlikul pilgul lumevalgete tänavate ja punase fooritulega üle ristmiku kihutavate kadakate vaatlemine üksinduse õndsas vaikuses mõnda aega päris huvitav, aga kuulge, pärast tervet aastat kestnud ootamatut elustiilimuutust tegelikult väga enam ei viitsi.

Või siiski uskuda teadusesse? Justnimelt uskuda, sest mis mul puuduva viroloogia- ja farmakoloogiahariduse tõttu muud üle jääb. Uskuda sellesse, et vaktsiine välja töötavad teadlased teevad oma tööd parimal võimalikul viisil. Sellesse, et ravimiametite teadlased teevad vaktsiine ja ravimeid heaks kiites oma tööd parimal võimalikul viisil. Uskuda, et teadus, haridus, töökogemus, katsed, reeglid, kontrollid, topeltkontrollid, kolmekordsed kontrollid toimivad eesmärgipäraselt.

Nii, nagu ma usun teadusesse siis, kui maandan valu apteegist ostetud paratsetamooliga või leevendan nohusümptomeid apteegist ostetud ninaspreiga. Või kui ma istun autosse, laevale või lennukisse põhjendatud ootusega elusalt sihtkohta jõuda. Või kui ma sõidan liftiga kõrgemale teisest korrusest. Või kui ma joon Tallinnas kraanist tulevat järvevett. Või kui ma avan koduses wifi-võrgus olles Facebooki rakenduse, et teha just see postitus.

Ma keeldun hülgamast oma haridust, elukogemust ning (eelduste kohaselt) tervet mõistust. Ma keeldun vaatamast maailma läbi tõenditeta kahtluste ning vandenõuteooriate. Ma keeldun elamast hirmus. Loomulikult lasen ma ennast COVID-19 vastu vaktsineerida kohe, kui järjekord minuni jõuab.

Pages Liked by Page
2.5K likes this
Tallinnas asuva Saksa saatkonna üks olulisemaid ülesandeid on Eesti ja Saksamaa vaheliste...
7K likes this
Estonia is a Northern European hub for industrial, global business services and supply chain sectors...
4.3K likes this
Tere tulemast Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametlikule Facebooki leheküljele!
Recent Post by Page
Kaimar Karu, profile picture

Loomulikult lasen ma ennast COVID-19 vastu vaktsineerida.

Ei saa aga salata, et vaktsineerimise teema on ka mind murelikuks teinud. Esmalt „kas“, nüüdseks aga korraldusliku „kuidas“ nurga alt vaadatuna. Ega need „kas“ mured pole muidugi ka tänaseks peast kadunud.

Mured kiirendatud väljatöötamise ja heakskiitmise protsessi pärast, mille üheks selgituseks on banaalne fakt, et tavapäraselt sisaldub selles protsessis parasjagu palju mökutamist ja paralleelsete tööde jadamisi tegemist. Lisaks muidugi tõdemus, et sellise kergusega levivat viirust, millel on tänu meie elukorraldusele ja otsustele tohutusuur mõju inimeludele ja maailma majandusele, pole kaasaegne meditsiin ja bürokraatiamasin varem näinud. Kiiresti tegutsemine polnud tekkinud olukorras mitte lihtsalt vajalik, vaid hädavajalik.

Mured võimalike kõrvalmõjude pärast, sest kui muude enamlevinud vaktsiinide puhul oleme saanud loota eelmiste põlvkondade suuremeelsusele, siis sel korral peame me ise need suurte poiste püksid jalga tõmbama. Elu jooksul on mul eelmistele põlvkondadele päris palju tänuvõlga kogunenud – ma reisin tööalaselt väga palju. Või noh, ma reisisin palju – tasapisi hakkab too elu ununema ning Zoomis tüüfuse saamise riski pole.

Seesama tüüfus, A-hepatiit, B-hepatiit, kollapalavik, teetanus, koolera – kõigi nende eemalhoidmiseks on tehtud vaktsiinisüst või mitu. Lisaks kõik need lapsena saadud vaktsiinisüstid – ilmselt vähemalt tuberkuloos, difteeria, läkaköha, leetrid, mumps ja punetised. Ega päris täpselt ei mäleta, sest erinevalt mõnedest eriti tublidest, kõiksusega parimate sõpradena igapäevases ühenduses olevatest inimestest on mul kolmanda ja kuuenda elukuu mälestused veidi ähmased.

Tegelikult läks lapsena ükskord päris halvasti kah, seda mäletan. Ei, mitte vaktsiiniga, vaid vaktsineerimisega välditava haigusega. Hingamisaparaadi alla ei sattunud, kuid lõunasöök tuli mõnda aega otse veeni ning omal jalal välja kõndimiseks anti lootust poole jagu. Puukentsefaliit ei ole tore suveseiklus.

Mured muredeks, kuid mis on alternatiiv? Uskuda, et ravimifirmade juures tegutsevad teadlased on külmaverelised rahaahned mõrtsukad, et kliiniliste uuringute tulemused on võltsitud, et rahvusvahelistes ja riiklikes ravimiametites tegutsevad teadlased on äraostetud ning juhmid (ning külmaverelised rahaahned mõrtsukad) ning et kõik need osapooled on koordineeritult saladust hoidmas ja inimkonna hävitamise plaani ellu viimas, mistõttu tuleks vaktsiinist kindlasti hoiduda?

Loota, et viirus minuni ei jõua või linnaväljakul kõva häälega karjuda, et seda viirust või viiruseid üldse pole olemas, sest palja silmaga pole neid ju näha ning üleüldse on ka see kõik vandenõu osa? Ei, iseenesest on aknast mõtlikul pilgul lumevalgete tänavate ja punase fooritulega üle ristmiku kihutavate kadakate vaatlemine üksinduse õndsas vaikuses mõnda aega päris huvitav, aga kuulge, pärast tervet aastat kestnud ootamatut elustiilimuutust tegelikult väga enam ei viitsi.

Või siiski uskuda teadusesse? Justnimelt uskuda, sest mis mul puuduva viroloogia- ja farmakoloogiahariduse tõttu muud üle jääb. Uskuda sellesse, et vaktsiine välja töötavad teadlased teevad oma tööd parimal võimalikul viisil. Sellesse, et ravimiametite teadlased teevad vaktsiine ja ravimeid heaks kiites oma tööd parimal võimalikul viisil. Uskuda, et teadus, haridus, töökogemus, katsed, reeglid, kontrollid, topeltkontrollid, kolmekordsed kontrollid toimivad eesmärgipäraselt.

Nii, nagu ma usun teadusesse siis, kui maandan valu apteegist ostetud paratsetamooliga või leevendan nohusümptomeid apteegist ostetud ninaspreiga. Või kui ma istun autosse, laevale või lennukisse põhjendatud ootusega elusalt sihtkohta jõuda. Või kui ma sõidan liftiga kõrgemale teisest korrusest. Või kui ma joon Tallinnas kraanist tulevat järvevett. Või kui ma avan koduses wifi-võrgus olles Facebooki rakenduse, et teha just see postitus.

Ma keeldun hülgamast oma haridust, elukogemust ning (eelduste kohaselt) tervet mõistust. Ma keeldun vaatamast maailma läbi tõenditeta kahtluste ning vandenõuteooriate. Ma keeldun elamast hirmus. Loomulikult lasen ma ennast COVID-19 vastu vaktsineerida kohe, kui järjekord minuni jõuab.

Kaimar Karu, profile picture

Vaktsineerimisest ning prioriteetidest
****************************************

Peatselt lõppev nädal tõi meile kirglikud vaktsineerimise prioriteetide teemalised arutelud ning üleskutsed teha selles vallas selged otsused.

Parim aeg selle teema arutamiseks ning selgete, põhjendatud otsuste tegemiseks oli eelmise aasta suvel. Paremuselt järgmine realistlik aeg on tuleval nädalal.

Käimasolev arutelu on selle nädala jooksul rööbastelt maha jooksnud, sest läbipaistvuse puudumise ja kommunikatsiooni nõrkuse tõttu on tekkinud vastandumine; paljudele meenuvad nõukogude-aegsed tehingud letialuse kaubaga.

Ega kolisevate pudelitega kilekotid seda muljet muidugi ei pehmenda.

Kuidas edasi?

Me peame pidama meeles, et inimestena oleme küll võrdsed, tervisliku seisundi, tööülesannete ja ühiskondliku rolliga asume aga ohustatuse ning mõju skaalal erinevates punktides.

Meditsiinitöötajate riskide maandamine toimus igapäevaselt ka pandeemia-eelsel ajal. Riskigruppidesse kuuluvate patsientide kaitsmine lisameetmetega on tavapraktika. Riskide maandamine ning kestlikkuse tagamine on nii avalikus kui erasektoris igapäevase töö lahutamatu osa.

Ka riigijuhtidele rakenduvad igapäevaselt mitmed turva- ning riskihaldusmeetmed, mille alla tavakodanikud ei mahu. Põhjus pole mitte selles, et tegemist on "eliidiga", vaid selles, et kaalukausil on riigi toimepidavus. Nende meetmete kehtestamise aluseks ei ole ega saa olla isiklik sümpaatia ega poliitiline kuuluvus.

Neil, kes räägivad Riigikogu või valitsuse puhul kaugtöö võimalustest, räägivad antud juhul teemast mööda. Lähikontaktsena kodus karantiinis istudes saab tõesti Zoomi-koosolekutel osaleda, kuid palavikus värisedes ja/või kopse välja köhides kaugtööd ei tee.

Sarnaselt lennukites (mäletate veel neid?) kehtestatud reeglitega, kus hapnikumask tuleb esmalt paigaldada endale ning alles seejärel aidata teisi, tuleb elusid ning riigi toimepidavust puudutavate otsuste tegemisel vältida võltstagasihoidlikkust ja häbelikkust ning lähtuda pragmaatilisusest.

Seejuures on aga ÜLIMALT oluline, et kehtestatud reeglistik oleks läbipaistev, selgelt kirjeldatud ning põhjalikult põhjendatud.

Inimloetavast vaktsineerimiskavast oleme juba pikalt puudust tundnud - ärme tee nüüd teistkordselt sama viga. Eriti hea oleks, kui vaktsineerimise prioriteetide ülevaatamisega käsikäes lahendatakse ära ka vaktsineerimiskava kommunikatsioon.

Nukrutseda selle üle, et esimese hooga ei läinud meil väljakutse lahendamisega just kuigi hästi, pole mõtet. Tänaseks päevaks on maailmast võtta piisavalt häid näiteid, kuidas teema (kiiremas korras) tagasi rööbastele juhtida.

(Kui aga see, mida Riigikogus või valitsuses tehakse, ei näi riigi toimepidavuses vaatekohast eelisjärjekorras vaktsineerimiseks piisavalt olulisena või saaks tehtud ka (märgatavalt) väiksema arvu töövõimeliste inimestega, siis on see eraldiseisev, laiemat arutelu ning pragmaatilisi otsuseid vääriv teema.)

Kaimar Karu, profile picture

Tänan omalt poolt ettevõtjaid ja erialaspetsialiste usalduse eest. Tunnen heameelt, et minu pelgalt poole aasta pikkuseks jäänud ametiaja jooksul suutsime kiiresti leida ühise keele ning lükata käima viljaka koostöö.

Maailma tabanud pandeemia ja selle põhjustatud muutused nii meie kui teiste riikide tavapärases elus panid infokanalid ning koostöömudelid proovile, kuid just tänu ettevõtjate vahetule osalusele suutsime astuda esimesed sisulised sammud.

Ootamatult lõppenud ametisoleku tõttu jäid mitmed olulised, digiriiki ning ettevõtlust ja rahvusvahelist partnerlust puudutavad ettevõtmised pooleli.

Eksporditurgude ja uute võimaluste avamine Eesti ettevõtjatele EAS välisesindajate ning diplomaatide tihedamas koostöös, partnerlussuhete ehitamine ja tegevuste kiirendamine meie lähinaabritega nii kaubandus- kui digikoostöö alal, aastaid oma aega oodanud Eesti digiriigi "restart", kestliku innovatsiooni riiklik strateegiline toetamine, avaliku-, era- ning teadussektori koostöö parendamine meie piiratud ressursside efektiivseks ärakasutamiseks ... tööd on palju, rahvusvaheline konkurents on tihe ning aega on vähe.

Oleks hea, kui need teemad uues valitsuses taas oma raja leiaks.

May be an image of 2 people, hair and people standing

🔊 EVEA pöördus koalitsiooni läbirääkijate poole ettevõtlusministri ametikoha taastamiseks ja pakkus välja ka võimalikke kandidaatide, mida esitasid ettevõtjad läbi avaliku küsitluse.

Ettevõtjad eelistavad oma valdkonna ministrina ettevõtjatest poliitikuid.

Riigikogu majanduskomisjoni liige, ettevõtja Annely Akkermann (Reformierakond) ja endine väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister, ettevõtja Kaimar Karu said küsitluses enim hääli.

Täname kõiki, kes kaasa mõtlesid ja oma kandidaadi välja pakkusid!👏

Loe lähemalt, miks EVEA pöördus koalitsiooni läbirääkijate poole ja keda veel nimetati ettevõtlusministri võimalike kandidaatidena
👉 https://evea.ee/pressiteade-ettevotjad-eelistavad-oma-valdkonna-ministrina-ettevotjatest-poliitikuid-akkermann-ja-karu-said-enim-haali/.